sünkroonloogikast

Sünkroonloogika on digitaalse elektroonika tüüp, kus kõik muutujate olekumuutused toimuvad samal ajal, nagu määratud globaalse signaaliga, mida nimetatakse kellasignaaliks. Kellasignaal on perioodiline pulss, mis annab järjestikustele loogikaportidele ajastusjuhendi, et millal nende väljundeid värskendada. See erineb asünkroonsest loogikast, kus olekumuutused on põhjustatud otseselt sisendsignaalide muutustest ilma ühise kellasignaalita.

Sünkroonloogika süsteemid kasutavad tavaliselt registreid ehk klapp-klappe, mis on põhilised mäluelemendid. Need registrid salvestavad teavet ja uuendavad oma olekut ainult siis, kui kellasignaali esiserv või tagaserv saabub. Sünkroonloogika kasutamine aitab vältida mitmeid probleeme, mis võivad tekkida asünkroonloogikas, nagu näiteks võidusõidutingimused (race conditions) ja ebastabiilsus. Need tingimused võivad tekkida, kui erinevad signaalid jõuavad loogikaporti erinevatel aegadel, põhjustades ettearvamatuid tulemusi.

Sünkroonloogika eeliste hulka kuuluvad parem ennustatavus, lihtsam disain ja testitavus ning madalam energiatarve teatud tingimustel. See on levinud disainimeetod digitaalsetes süsteemides, sealhulgas mikroprotsessorites, mälu ja muudes keerukates digitaalsetes kiipides. Kellasignaali sagedus määrab süsteemi maksimaalse töökiiruse, sest kõik toimingud peavad lõppema enne järgmist kellasignaali serva.