sündmuspõhine

Sündmuspõhine ehk event-driven lähenemine on tarkvaraarenduses paradigma, kus rakenduse käitumine juhitakse sündmuste voo kaudu. Sündmused võivad tuleneda kasutajate tegevusest (klõpsud, vormide esitamised), süsteemi olekust (aeg, vigateated) või välisallikatest (andmevood, sensorid). Rakendused reageerivad nendele sündmustele ja toimingud käivituvad sündmuste töötluse kaudu, sageli asünkroonselt.

Rakenduses on sündmuste tootjad (emitters) ja sündmuste käsitlejad (handlers). Kui sündmus tekib, kutsutakse vastav käsitleja; sageli võib samaaegselt töötada mitu käsitlejat. Sündmuste haldamist ja järjekorda kontrollib tavaliselt sündmuste tsükkel (event loop) või vahendaja, mis koordineerib edastamist. Selline arhitektuur on tihti demonteeritav ja annab komponentidele suurema sõltumatuse, kuna need suhtlevad peamiselt sündmuste kaudu, mitte otse üksteisega.

Eelistused ja väljakutsed: parem reageerimisvõime ja skaleeritavus hajutatud süsteemides; paindlikkus lisada või asendada mooduleid. Puudused: asünkroonne käitumine võib muuta loogika jälgimise, testimise ja veatuvastuse keerulisemaks; järjekord ja veadevastus võivad vajada täiendavat logimist ja jälgitavust.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad graafilisi kasutajaliideseid, veebirakendusi, reaktiivseid süsteeme, IoT-lahendusi, andmevoogude töötlemist ning mikroteenuste arhitektuure. Sündmuspõhised mustrid hõlmavad pub/sub (publisher/subscriber) ja sõnumivahetust (message queues), mis eraldavad sündmuste tootjaid ja käsitlejaid ja suurendavad hajutatavust.