sõnavalikute

Sõnavalikute on keelekasutuse praktikad, mille eesmärk on hoida vestlus viisakas, vältida solvavat või ebamugavat keelest ning näidata vastuvõtja suhtes respekti. Sõnavalikute all mõistetakse erinevaid vorme ja tegevusi, mis puudutavad sõnade valikut, pöördumist ja kõneviisi erinevates sotsiaalsetes olukordades. Genitiivina sõnavalikute mõistetakse nende praktikade kogumit üldiselt.

Sõnavalikute kasutus hõlmab mitmeid strateegiaid. Pehmendused ja hedge’ing (nt sõnavalik, et väita ettevaatlikult), indirektne kõneviis ning eufemismid aitavad vältida otsustavat või ründavat toonust. Pöördumist puudutavad vormid, näiteks formaalne „Teie” ja mitteformaalsem „sa/sinu” vali­mine, kajastavad suhteid ja olukorda. Lisanduvad viisakasvormid nagu „palun” ja „ vabandust”, samuti küsimustele või palvetele lisatud leevendavad konstruktsioonid („kas oleks Teil võimalik…?”, „kas saaksin paluda…?”). Sõnavalikute hõlmavad ka sobivat sõnavara valikut ebamugavate või tabuteemade puhul ning kultuuriliselt sobivate väljenduste kasutamist.

Sõnavalikute uurimine ja praktika on tihedalt seotud sotsiolinguistikaga ja keelekasutuse normidega. Eri vanuste, haridustaseme, regiooni ja situaatori lõikes võib keelepoliitika ja siis kõneviis oluliselt erineda. Traditsiooniliselt on olnud soov hoida ametlikes dokumentides ja avalikus ruumis kõrge vormi tase, kuid nooremad kasutajad võivad olla avatumad otsesematele vormidele. Keeleõpe ja meedia võivad samuti kaasa aidata vastuvõetavate sõnavalikute standardiseerimisele või muutumisele.

Näiteid: vormalis stiilis laused võivad olla „Lugupeetud proua, kas oleksite nii lahke ja saatma mulle selle dokumendi hiljemalt kella viieks?“ ning vähem formaalses registris „Kas saaksid palun anda mulle selle?“ või „Pane see ära, palun.“ Sõnavalikute kasutamine on kontekstitiivse ja kultuuriliselt tundliku keelepraktika osa ning aitab hoida suhtlusprotsessi sujuva ja respekti täis.