ressursitarbimisega

Ressursitarbimine viitab looduses leiduvate ressursside, nagu energia, mineraalid, vesi ja muld, kasutamisele majandustegevuses ja igapäevaelus. See hõlmab kaevandamist, töötlemist, transporti ja lõplikku tarbimist ning on tihedalt seotud keskkonnamõjudega, sealhulgas ökoloogilise jalajälje ja kliimamuutustega.

Mõõtmise jaoks kasutatakse näitajaid nagu ökoloogiline jalajälg, energiaintensiivsus, veejalajälg ja materjalivoo analüüs (MFA). Tarbimisandmed kogutakse riiklikest arengu- ja keskkonnaaruannete kaudu ning need võimaldavad hinnata, kui palju ressursse majandus ja ühiskond tarbivad ning kui kiiresti ressursid taastuvad.

Põhjused on mitmekesised: populatsiooni kasv, majanduskasv ja tarbimismustrite muutus, ning tehnoloogia areng, mis võib nii suurendada kui vähendada ressursside kasutust. Tehnoloogia tihti suurendab tõhusust, kuid tarbimised võivad kasvu jätkata.

Tagajärjed hõlmavad loodusvarade nappust, ökoloogiliste süsteemide degradeerumist, saaste ja kliimamuutusi; ressursitarbimine võib mõjutada ka bioloogilist mitmekesisust ning sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust.

Vastused ja lahendused keskenduvad tõhususele, ringmajandusele ja taaskasutusele; ressursside hinnakujundus ning regulatsioonid, mis internaliseerivad keskkonnakulusid tarbijale ja tootjale. Riigihanked ja juhised võivad soodustada pikaealisi ja kvaliteetseid tooteid ning materjalide korduvkasutust.