reproduktsiooniõiguste

Reproduktsiooniõigused on ühe õiguse sektori mõiste, mis annab õiguse omaniku kontrolli avaliku või privaatse koopia tegemise üle teoste, mis on kaitstud autoriõigusega. Need õigused hõlmavad nii materjale, mis on välja antud pabernuud, kui ka digitaalsed kopeerised.

Eesti seaduses kehtiv autoriõiguse põhja on Autoriõiguse seadus nr. 227/2008, mida on kohandatud ÜRO autoriõiguse kokkuleppe (WIPO) ja Euroopa Liidu ühendatud õiguse direktiivide (2001/29/EÜ) nõuetega. Seadus sätestab, et reproduktsiooniõigus kuulub põhiprindi autori õigusse.

Reproduktsiooniõigus õigussüsteemis tähendab, et iga teose kopeerimine, nt trükitugu, e-raamat, digitaalne fail või voogedastuse pildid, nõuab õigusallika või autori õiguste omaniku nõusolekut. Õigusallikates, näiteks kirjanikute või esitusettevõtete poole, saab valida litsentsi tüüp ja piirangud.

Erinevad erandid võimaldavad tasakaalu õiguste hüvitise ja avaliku huvi vahel. Näiteks on privaatne koopia tegemine, kutseürituste või kooliprojektide puhul lubatud, kui koopia on piiratud. Tiedustööde ja arhivaarbe puhul lubatakse ka talupidanuõigusi transand, ilma et see oleks kaubanduslik.

Kui reproduktsiooniõigus on rikkatud, võib autor või õiguseomanik võtta õiguslikke meetmeid, sealhulgas pöörduda kulumääratlemise ja kahju hüvitamiseks. Eesti kohalikud õiguskannad, sealhulgas Hinnavastuvõtja, teevad tööd tega, et tagada tõhus väljaandja ja autori õiguste järgimine.

Reproduktsiooniõigust käsitletakse seoses autoriõigusega, sest mõlemad õigused taga teose kaubanduslikku väärtuse säilitamist. Õiguste pole kuritasielgu tavaks ebakaitstud jätta ning seetõttu vajavad need luba ja piirangud.