reflexiivsus

Reflexiivsus on mõiste, mida kasutatakse mitmel alal, kuid üldjoon on sama: see tähistab suhet või tegevust, mis on suunatud tagasi sama isiku või objekti poole. Keeleteaduses tähendab reflexiivsus sageli seda, et subjekti poolt sooritatud tegu mõjutab sama subjekti ennast.

Linguistikus ilmneb reflexiivsus tavaliselt siis, kui tegu tehakse subjekti endaga või enda keha või enesetunde suunas. Eesti keeles kasutatakse selle jaoks reflexiivset asesõna, mille vormid märgivad objekti suhtumist subjekti. Näide: Ta pesi ennast. Selline ehitus näitab, et tegemisel on osaline just subjekti enda keha või toimingu viide iseendale.

Muudes keeltes võib reflexiivsus ilmuda erinevalt: osades keeltes on see seotud verbiga lisatud refleksiivse märgiga, teistes kasutatakse eraldi reflexiivseid asesõnu või sõnade järjekorda. Reflexiivsus aitab eristada teot, mis on suunatud teistele inimestele või asjadele, ning tegu, mis on suunatud subjektile endale.

Loogikas ja matemaatikas on refleksiivne omadus seotud relatsioonide ja nende omaduste kirjeldamisega. Relatsioon on refleksiivne, kui iga element on suhtes iseendaga, st x on seotud endaga kõigi x puhul. Näiteks identiteetlus või võrdus on sageli refleksiivne. Refleksiivsus on tähtis mõiste semantikas, loogikas ja tehisintellekti ning programmeerimise põhiteooriates.

Seonduvad mõisted: refleksiivne asesõna, refleksivsuse ehitus keeles, relatsioonid.