redutseerimisele

Redutseerimine on keemiline protsess, mille käigus ainem võtab vastu elektrone ja seeläbi langetab oma oksüdatsiooninumbrit. See on oksüdatsiooniprotsessi vastand ning sageli toimib koos oksüdatsiooniga redoksreaktsioonides. Redutseerimisele viidatakse nii protsessina end kui ka selle toimija nimega: redaktor ehk reduktor on aine, mis annab elektronid, oksüdant ehk oksüdant võtab vastu elektronid.

Redutseerimise mehhanism põhineb elektronide ülekandel. Reaktsioonid võivad toimuda lahustes, gaasilises faasis või elektrokeemiliste vahenditega. Üks levinumaid liike on redoksreaktsioon, kus vähene oksüdatsioonini muutub üks komponent oksüdeerunuks ja teine redukteerub. Sageli on reduktor seotud oksüdandi elektrontaratusega ja ise oksüdeerub.

Olulised alaliigid ja näited hõlmavad: orgaaniliste ühendite reduktsioone, näiteks ketoonide ja aldehüülide vähendamist alkoholideni kasutades redutanteid nagu naatriumBtH4 või liitiumalülaalumiiniumi hüdriid; vesinikureduksioon H2 ja katalüsaatorite abil; ning elektrolüütilised reduksioonid, kus elektrivool viib läbi elektriliste ühenduste vähendamise. Tööstuses on reduktsioon kriitiline raua tootmisel (kõrgendatud CO ja H2 kasutamine) ning erinevates sünteesides, kus soovitud toote moodustumiseks on vaja elektronide ülekannet.

Bioloogias mängib redutseerimine olulist rolli energiameetmetes ja metabolismis, näiteks NAD(P)H kaudu elektronide transport ja biomolekulide süntees. Redutseerimise mõiste ja mehhanismid on seetõttu keskne nii teoorias kui ka mitmes rakendusvaldkonnas.