ravivõimet

Ravivõimet on meditsiinilise sekkumise võime tekitada soovitud paranemise tulemus patsiendil või elanikkonnas. See on keskne mõiste teraapiate hindamisel ja kuulub ravi väärtuse üldisemasse hinnangusse. Ravivõime käsitleb kasulikku mõju, samas kui ohutus ja taluvus puudutavad sekkumise ohte ja kõrvaltoimeid.

Uuringutes eristatakse sageli efektiivsust (efficacy) kontrolltingimustel ja tegelikku tõhusust (effectiveness) tavapärases kasutuses. Efektiivsus hinnatakse kontrollitud uuringutega, tõhusust reaalses maailmas arvestades järgimist ja kaasuvate haiguste mõju.

Ravivõime hindamiseks kasutatavate meetodite hulka kuuluvad eeldefineeritud lõppeesmärgid, nagu sümptomite raskus, remissiooni määr, haiguse progresseerumise ennetamine või funktsionaalsed tulemused. Ravivõime suurust näidatakse statistiliste mõõdikute abil, näiteks suhteline risk, hazard-suhe või keskmiste erinevuste alusel.

Faktorid, mis mõjutavad ravivõimet, hõlmavad patsiendi omadusi (vanus, geneetika, kaasuvad haigused), ravimi järgimist, annustamist, ravi kestust ning ravikeskkonda. Platseebo mõju, kliiniku kogemus ja mõõtmise ajastus võivad samuti mõju avaldada. Kontseptsioon hõlmab nii farmakoloogilisi kui ka mittefarmakoloogilisi sekkumisi.

Praktikas suunavad ravivõime hinnangud reguleerivate asutuste otsuseid, kliiniliste juhiste koostamist ja hüvituste määramist. Uuringute valimite piirangud võivad vähendada üldsuse kehtivate tulemuste üldtähendust; seetõttu on oluline hinnata nii efektiivsust kui ka tõhusust, et mõista sekkumise tegelikku paranemisvõimet.