rakendusteaduses

Rakendusteadus (rakendusteadused) on teaduse valdkond, mis keskendub teaduslike teadmiste praktilisele rakendamisele reaalse maailma probleemide lahendamiseks. See ühendab teooria, meetodid ja uurimistulemused tööstuslike toodete ja teenuste ning protsesside arendamiseks ning parendamiseks. Rakendusteadus hõlmab laia valikut valdkondi, sealhulgas inseneeria, meditsiini ja tervishoidu, informaatikat, materjaliteadust, keskkonnateadust ning maaelu ja põllumajandust.

Peamine erinevus põhiteadusest on eesmärk: rakendusteadus on probleemi- ja tulemuspõhine ning keskendub teadmiste ülekandmisele praktiliste lahenduste suunas. Siiski ei ole piirid alati jäigad ja sageli hõlmab see nii teoreetilisi kui ka tehnoloogilisi arendusi ning tihedat koostööd ülikoolide, ettevõtete ja avaliku sektori vahel.

Tegevused hõlmavad probleemi määratlemist, uurimiskohast sõltuvaid meetodite valikuid, katsetamist, andmete analüüsi, prototüüpide loomist ja hindamist ning tulemuste levitamist ja teadmiste ülekandmist tööstusele või avalikule sektorile.

Väljundid võivad olla uued materjalid, meditsiinitoodete ja -seadmed, tarkvara, tootmis- või teenusprotsesside parendused ning keskkonnasäästlike lahenduste arendamine. Rakendusteadus on oluline innovaatsiooni ja majanduskasvu allikas ning see elab tihedas koostöös akadeemia, tööstuse ja riigi vahel.

Haridus ja karjäär: paljud ülikoolid pakuvad rakendusteaduste erialasid või interdistsiplinaarseid programme; kraadiastmed hõlmavad bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpet. Karjäärivõimalused asuvad tööstuses, tervishoius, avalikus sektoris, akadeemias ning teadus- ja arendusosakondades.