rahvusriigid

Rahvusriik on riik, mille põhine identiteet ja ühtsuse plasmid on seotud rahvusliku tähistuse, keele või kultuurilise taustaga ning millel on suveräänne staatuse alus. Selline riik püüab toimida ühtse rahvusliku kogukonna ning kodanikuõiguste ja institutsioonide kaudu. Praktikas on rahvusriigid sageli mitmekesised ning nende elanikkond võib kuuluda erinevatesse keele- või kultuurirühmadesse.

Ajalooline taust on seotud 18. ja 19. sajandi rahvusluse tõusuga ning riikide moderniseerimisega. Westphalia rahu (1648) on sageli viidatud suveräänsuse ideede varase eellasena, ning 19. sajandil ja pärast seda laienes rahvusriigi kontseptsioon üle Euroopa ja koloniaalse maailma. 20. sajandi jooksul on rahvusriikide mõiste korduvalt kohanenud dekoloniseerimise ja globaliseerumise käigus, kuid need riigid on jätkuvalt rahvusliku identiteedi ja riigivõimu keskmes.

Põhijooned ja variatsioonid: rahvusriigid võivad olla etnilised, kus identiteet põhineb ühisel keele- või kultuurilisel taustal, või tsiviilsed, kus identiteet keskendub kodanikule ja ühisriigi õigustele. Tegelikkuses on paljud riigid mitmekesised ning koonduvad erinevate rahvuslike ja kultuuriliste gruppidega.

Näited: klassikaliste rahvusriikide hulka võivad kuuluda Prantsusmaa, Jaapan ja Soome. Samas on Kanada, Belgia ja Suurbritannia näited riikidest, kus rahvuslik identiteet eksisteerib koos märkimisväärse pelgalt mitteetnilise või mitmekeelse kaaslusega.

Kriitika ja väljakutsed: kriitikud rõhutavad, et rahvusriigi ideaal eeldab sageli etnilist ühtsust, mis võib piirata vähemuste õigusi. Globaliseerumine, migratsioon ja transnatsionalism on esile tõstnud vajaduse rahvusriikide rolli ning kaasava rahvusluse mõtestamise ümbervaatamiseks.