rahastamisvalikute

Rahastamisvalikute mõiste viitab erinevatele viise ja instrumentidele, mille abil organisatsioon või isik saab oma tegevuste, investeeringute või projektide rahastuse. Need valikud erinevad oma hinnakujunduse, kontrolliastme, tagasimakseajaga ja riskitasemega ning neid sobitatakse vastavalt vajadustele ning strateegiale.

Peamised rahastamisvalikud hõlmavad omakapitali, võlakapit ja riiklikke/ELi toetusvahendeid. Omapakudus hõlmab investorid, kelle panus annab omanikukontrolli osaluse vastu ja jagab kasumit ning riski. Võlakapital ehk laenud ja võlakirjad nõuavad rahastust tagasi maksta koos intressidega ning ei lahuta omanikke. Riiklikud ja ELi toetusvahendid võivad hõlmata grant'e, toetusi ja tagatud laene, mis on suunatud innovatsioonile, ekspordile, ettevõtluse kasvule ja regionaalsele arendusele. Ühisrahastus (crowdfunding), järelmaks ja factoring (invoice finance) pakuvad täiendavaid võimalusi, mis võivad katta lühiajalisi või spetsiifilisi vajadusi. Lisaks mainitakse sageli ka riskikapitali või ingelinvestoritena tegutsevaid üksikisikuid ning leasinguvõimalusi varade kasutamiseks ilma suure investeeringuta.

Valikut mõjutavad tegurid hõlmavad rahastamisvajadust ja selle tingimusi, kontrolli kaotamise riski, kogukulutusi (intressid, garantiid, osaluse sinn), tagasimakseaega ning äri- või projekti faasi. Oluline on hinnata ka likviidsust, maksustamist ja juriidilisi nõudeid ning teha läbipaistev ja ajaliselt koordineeritud valik, mis toetab pikaajalist strateegiat. Eestis kehtivad erinevad riiklikud ja ELi toetusprogrammid ning pankade pakutavad garantiid ja laenud, mis võivad soodustada finantseerimist, eriti varajases arenguetapis või ekspordivaldkondades.