rahastamisstruktuur

Rahastamisstruktuur viitab ettevõtte või projekti finantseerimisviiside ja -allikate korralikule ja tasakaalustatud sisekujundile. See hõlmab kõiki vahendeid, millest ettevõte oma tegevus- ja kasvuplaanid rahastab, sealhulgas võlakirjad, aktsiad, krediidipooletused, riigifondid või muid finantseerimiskandmeid. Rahastamisstruktuuri analüüs vineuks rahakvohti, tururiskid ja rahastamiskulud, selles vahes lööb ettevõtte seisukord turul.

Rahastamisstruktuur koosneb peamiselt kolmest põhiyhiksust: tühi kapital (egelik oma kapital), võlgade vormis rahastamine ja hübriidvärvid (näiteks konvertibilised võlakirjad). Igaüks neist kannab erinevat riski ja tootlikkust ning nende suhte eraldatus määrab organisatsiooni hulgema riski. Tavaliselt mõõdetakse struktuuri kahte peamist koefitsiendi kaudu: võlg/omakapital‑näitaja ja võrgumaksukulus.

Sihiline rahastamisstruktuur sõltub mitmest tegurist, sealhulgas tööstusharu iseloom, ettevõtte arenguvõimalused, turulolev kasvu- või kasumimõõdik, seadusandlus ning makspolitikat. Kasvufázisiga ettevõtted eelistavad sageli oma vahendeid kasvatada oodatava kasuvenu ja riskide tasakaalustamiseks. Konservatiivse struktuuri puhul jääb suur osa vahenditest osemarjudse omanõuda, samas kui agressiivne struktuur paistab tugevalt võlgade ulatuses.

Õige rahastamisstruktuuri valik on kriitiline nii ettevõtte raskekaalu jätkusuutlikkuse, kui ka tema turu võimekuse jaoks. Suurenenud võlgade kogus suurendab finantstõu usaldusväärsuse tulu, samas kui liiga palju võlgajära võib vähendada karusõnadid ja mõjutada säästlikkust, muutes ettevõtte reageeritavaks majanduse kõikumistele. Tõhus rahastamisstruktuur kutsub vihjeid tuvastama turukiituste nihelemise varuosadele, võimaldab hinnangu andmist(Analysis), seetõttu on hea rahastamisstruktuur meisterlik ettevõtte juhtimisoskuse.