radiatsioonivöönditesse

Radiatsioonivöönditesse, tuntud ka kui Van Alleni vööd, on Maa magnetosfääris paiknevad piirkonnad, kus kõrgeenergeetilised laetud osakesed, peamiselt prootonid ja elektronid, on Maa magnetvälja poolt kinni püütud. Need vööd on nimetatud James Van Alleni järgi, kes avastas need 1958. aastal.

Need osakesed pärinevad peamiselt päikesetuulest, mis koosneb laetud osakestest, mida Päike pidevalt paiskab. Kui päikesetuul jõuab Maani, reageerib see Maa magnetväljaga, luues magnetosfääri. Osa päikesetuule osakestest jääb magnetvälja lõksu ja hakkab liikuma spiraalselt piki magnetvälja jooni, liikudes ühest poolusest teise.

Van Alleni vööd koosnevad kahest peamisest piirkonnast: sisemine vöö ja välimine vöö. Sisemine vöö koosneb peamiselt kõrge energiaga prootonitest, samas kui välimine vöö koosneb elektronidest ja mõningatest prootonitest. Nende vööde suurus ja intensiivsus võivad varieeruda sõltuvalt päikese aktiivsusest.

Radiatsioonivöönditesse võivad mõjutada Maa peal elamist. Nad kaitsevad Maad kahjuliku päikesekiirguse eest, kuid samal ajal võivad need ohustada satelliite ja kosmoselennukeid, mis nende kaudu liiguvad. Kosmoselennud on projekteeritud nii, et nad läbiksid neid vöid võimalikult kiiresti või väldiksid neid täielikult, et minimeerida laetud osakestega kokkupuudet.