raadarsüsteemidele

Raadarsüsteemid on elektroonilised süsteemid, mille eesmärk on avastada, tuvastada ja jälgida objekte, kasutades raadiaaltoodetud signaale. Neid rakendatakse erinevates valdkondades alates lennundusest ja merealastest tegevustest kuni ilmateaduse ja autospetsifikatsioonideni.

Tööpõhimõte põhineb vastastikkusel elektromagnetilisel kiirgamisel ja selle peegeldumisel. Raadiosignaali saatmine loob kiilu, mis teekonnal objektidelt tagasi peegeldub ning vastu võetud signaalist tuletatakse välja objekti kaugus (läbimise aeg), kiirus (Doppleri efekti) ning asimuut ja kõrgus. Skaneerimine muudab vaateväljastamist, võimaldades kaardistada suurema ala või liikuvat laadi objekte. Töötlus ja signaalitöötlus võimaldavad eristada sihtmärke taustmüra ja ilmastikust ning esitada kasutajale selge ja operatiivne info.

Põhikomponendid hõlmavad saatjat, vastuvõtjat ning suunatud antenni koos signaalitöötlusseadme ja näidikuteekidega. Erinevad raadarsüsteemid jagunevad peamiselt aktiivseteks ja passiivseteks; aktiivsed süsteemid ise kiirgavad raadussignaali, passiivsed kasutavad teiste allikate kiirgust. Veel eristatakse valdkondlikke rakendusi: lennunduslikud ja kontrollradarsüsteemid, merendusradarsüsteemid, ilmaradarid (meteoroloogilised), SAR- ja altimetraažilised rakendused ning autosõidukite kaudradarid (ADAS).

Tehnoloogiliselt on kaasaegsed süsteemid tihti faas- või suunamisvõimelised (phased-array), kasutades aktiivseid elektroonilisi suunauksusvahendeid ja laialdaselt AESA- või FMCW-lahendusi, mis parandavad täpsust, vastuvõtlikkust ja kiirust. Tänapäevased väljakutsed hõlmavad segajat, ilmastiku ja kliima mõju, elektromagnetilist haavatavust ning ohud, mis kaasnevad suuremahulise andmekoormusega.

Raadarsüsteemide roll on kriitiline turvalisuse, navigatsiooni ja ohutuse tagamisel ning nende arendused jätkuvad precisiivsuse, vastupidavuse ja automaatsete otsustusprotsesside suunas.