püsisalvestust

Püsisalvestus on andmete talletamine, mis säilitab sisu ka pärast toite kadumist. See eristub ajutisest mälust (RAM), mille sisu kaob kohe, kui toide lõpptakse. Püsisalvestus moodustab arvutite, serverite ja pilvelahenduste aluspõhja ning võimaldab talletada dokumente, tarkvara, andmebaase ja süsteemifaile pikaajaliselt.

Tehnoloogiad hõlmavad erinevaid meediume: kõvakettad (HDD), tahkiskettad (SSD), USB-mälupulgad, optilised plaadid ning magnetlint (magneetlint). Need erinevad hinnakulu, mahutavuse ja kiiruse poolest, kuid kõik pakuvad andmete säilimise ilma pideva toitevajaduseta. Kaasaegsetes süsteemides kasutatakse sageli blokipõhist salvestust ning liideseid nagu SATA ja NVMe, mis mõjutavad ligipääsu kiirust ja latentsust.

Omadused hõlmavad andmete ligipääsu kiirust, talletusmahtu, energiatõhusust ja elutsüklit. HDD-d on tavaliselt soodsamad suurema mahuga jaoks, SSD-d pakuvad suuremat jõudlust ja väiksemat latentsust. Püsisalvestus on tihti varundatud ja replitseeritud, et kaitsta andmekadu vastu ning seda hoitakse arhiveerimise ja pildistamise (snapshots) abil. Samuti on oluline andmete terviklikkus ja vigade parandamise mehhanismid.

Kasutus hõlmab operatsioonisüsteemi failide talletamist, kasutajandmete ja dokumentide hoidmist, tarkvararakenduste andmeid, varundusi ning arhiveerimist. Väljakutsed hõlmavad meediumide vananemist, bit-rot’i, andmekadu riskide vähendamist ning jätkusuutliku andmete halduse ning taastamise süsteemide vajadust.