põhiuuringust

Põhiuuringust on mõiste, mis kirjeldab teaduslikku tegevust, mille eesmärk on uue ja üldise teadmise loomine, keskendudes nähtuste ja põhiprintsiipide mõistmisele ning mitte spetsiifiliste rakenduste otsimisele. Põhiuuringud püüavad selgitada, miks looduses ja ühiskonnas toimuvad nähtused on sellised, nagu nad on, ning millised on nende üldised seaduspärasused. Tegemist on teadmistega, mis võivad hiljem võimaldada uusi tehnoloogiaid ja rakendusi, kuid juhitud ei ole otseselt lühiajaliste praktiliste eesmärkidega.

Iseloomulikud jooned põhiuuringus hõlmavad avastuslikku ja teoreetilist lähenemist, pikaajalist perspektiivi ning ebakindlust seoses konkreetsete rakenduste tekkega. Uurimistöö käigus esitatud küsimused on sageli üldise iseloomuga ja suunatud põhiprintsiipide ning loodu seaduspärasuste avastamisele. Tulemused võivad olla olulised veel kauges tulevikus ning nende praktiline rakendatavus ei ole alati kohe ilmne.

Seos teiste uurimisliikidega on tihti tihedalt seotud. Rakenduslik uuring keskendub spetsiifiliste probleemide lahendamisele ja toodete või teenuste arendamisele, põhiuuring aga avab teadmiste ruumi, millest võivad arenevad tulevikus need rakendused. Mõnikord leitakse nende vahele ka segmente, kus kasutusalased küsimused juhatavad teatud põhiteemade uurimist.

Rahastamine ja korraldus saavad sageli alguse avalikust sektorist ning ulatuvad ülikoolide, teadusasutuste ja riiklike uurimiskomisjonideni. Põhiuuringut väärtustatakse peamiselt akadeemiliste tulemustega, nagu avaldatud artiklid ja teised teadmistejenäitused, ning hindamine keskendub ennekõike kvaliteedile, korduvusele ja panusele teaduslikku kogukonda.

Põhiuuringud on tihti pikaajalised ning nende mõju avaldub riietumise asemel suurema loodud teadmise ja mõistmise kaudu. Nad moodustavad olulise aluse tehnoloogilisele ja ühiskondlikule arengule ning nende jätkuv toetus on kriitiline teaduslikule innovatsioonile.