päikesevarjutusest

Päikesevarjutus on nähtus, mille korral Kuu liigub Maa ja Päikese vahele ning varjutab Päikese osaliselt või täielikult. See tekib kui Kuu ja Päike on Maa suhtes peaaegu samal teljel ning Kuu satub Päikese ette vaatevälja.

Päikesevarjutust eristatakse nelja tüüpi: täielik varjutus, kui Kuu katab Päikese täielikult; osaline varjutus, kui ainult osa Päikesest varjutatakse; annulaarne varjutus, kui Päike paistab ümber Kuu rõngana; hübriidvarjutus, mis mõnes piirkonnas võib olla täielik ja teises annular.

Täieliku varjutuse korral langeb Maale Kuu varju keskosa ehk umbra, mis blokeerib peaaegu kogu Päikese valguse; osalise varjutuse korral katab Kuu vaid osa Päikesest; annulaarse varjutuse korral näeb Päike välja ringina Kuu ümber. Hübriidvarjutus võib olla nii täielik kui annular sõltuvalt vaatluskohta.

Kestus ja nähtavus sõltuvad asukohast ja kuu kaugusest: täielik varjutus kestab mõnest sekundist mõne minuti võrra, annulaarne varjutus kauem. Varjutuse tee mööda Maad on sageli väga kitsas ning vaatluskohad sõltuvad konkreetsest varjutusest.

Päikese vaatlemisel tuleb järgida ohutuseeskirju: päikesepilti tuleb vaadata ainult spetsiaalsete filtritega prillidega või filtridega vastavalt standardile ISO 12312-2, või kasutada indirect meetodeid. Otse Päikese vaatlemine enne ja pärast täielikku faasi võib olla ohtlik.

Varjutused on prognoositavad ja jälgitavad nähtused. Saros-tsükkel, umbes 18 aastat ja 11 päeva, kordab varjutusmustreid ning võimaldab prognoose ja koha planeerimist. nende nähtuste uurimine ühendab teadust ja rahvusvahelist koostööd.