proovivõtusageduse

Proovivõtusagedus, tuntud ka kui diskreetimissagedus, on digitaalses signaalitöötluses kasutatav mõiste, mis kirjeldab, kui tihti võetakse analoogsignaalist pideva signaalivoo ajal näidiseid. See on põhimõtteline tegur, mis määrab, kui täpselt saab analoogsignaali digitaalsel kujul esindada. Proovivõtusagedus mõõdab näidiste arvu sekundis, tavaliselt hertsides (Hz).

Kõrgem proovivõtusagedus tähendab, et analoogsignaalist võetakse rohkem näidiseid ajaühikus. See omakorda võimaldab digitaalsel signaalil paremini jäljendada algse analoogsignaali muutusi, sealhulgas selle kõrgemaid sageduskomponente. Madalam proovivõtusagedus võib põhjustada informatsiooni kadu, eriti kõrgsageduslike komponentide osas, mis võib viia moonutusteni või aliasingu fenomenini, kus kõrgsageduskomponendid ilmnevad valesti madalamate sagedustena.

Nyquisti-Shannoni teoreem on oluline kontseptsioon, mis seob proovivõtusageduse analoogsignaali maksimaalse sagedusega, mida saab ilma moonutusteta taastada. Teoreem väidab, et analoogsignaali täielikuks ja moonutusteta taastamiseks peab proovivõtusagedus olema vähemalt kaks korda kõrgem signaali kõrgeimast sageduskomponendist. Näiteks audioandmete salvestamisel kasutatakse sageli proovivõtusagedust 44.1 kHz, mis võimaldab taastada sagedusi kuni umbes 22.05 kHz, mis on inimkõrva kuulmispiiri lähedal.