projektsioonitehnikad

Projektsioonitehnikad on meetodid, mille abil kuvatakse pilt või video valgusallika kaudu pindadele või objektidele. Neid kasutatakse kino- ja teatrietendustes, haridus- ja ettevõtlussündmustel ning kaasaegses kunstis. Projektsioon võib toimuda eesprojektsioonina või tagantprojektsioonina ning hõlmab nii traditsioonilisi projektorilahendusi kui ka digitaalseid süsteeme.

Peamised projektoritüübid on filmiprojektorid (kinoprojektorid), slaidi- või diaprojektorid ja digitaalprojektorid. Digitaalprojektorid kasutavad DLP-, LCD- või LCoS-tehnoloogiaid ning valgusallikad võivad olla halogeen-, xenon-, LED- või laseripõhised.

Pinnad ja ekraanid: projektorid töötavad erinevate pindadega. Eesprojektsioon kasutab projektsioonipinda ja ekraani, tagantprojektsioon läbib pinda ning kuvab pildi selle teisel küljel. Ekraanid võivad olla matt- või läikiva pinnaga ning mõni pind sobib paremini projektsiooniks kui teine.

Kalibreerimine ja suurus: projektsioon nõuab optimeerimist, sealhulgas kauguse (throw distance), pildi suuruse, teravuse, värvi ja kontrastsuse seadistamist. Värvihalduses kasutatakse ICC-profiile ning projektori heledus kalibreeritakse vastavalt ruumivalgusele.

Rakendused: teatrilavad ja kinoetendused, arhitektuuriprojektsioon (projektsioonimapping), lavastused, hariduslikud näidised ning ürituste visuaalne kujundus.

Tulevik: suundumused hõlmavad suuremat heleduse ja resolutsiooni, LED- või laservalgusallikate laialdasemat kasutust, rohkem projektoriid ning projektimappingu arendusi ja ruumi reageerivat interaktiivset projektsiooni.