polümeriseerimismetodidest

Polümeriseerimismetodid viitavad erinevatele keemilistele protsessidele, mille abil väikesed molekulid, mida nimetatakse monomeerideks, ühendatakse kovalentsete sidemetega, moodustades pikki ahelad ehk polümeerid. Nende meetodite valik sõltub monomeeri tüübist, soovitud polümeeri struktuurist ja omadustest ning majanduslikest teguritest.

Üks levinumaid polümeriseerimismeetodeid on ahelpolümerisatsioon, mis hõlmab monomeeride järjestikku liitumist kasvava ahelaga. See võib toimuda radikaal-, katioon- või anioonmehhanismide kaudu, kusjuures algataja või initsiaator käivitab reaktsiooni. Vinüülmonomeerid, nagu etüleen ja stüreen, polümeriseeruvad sageli ahelpolümerisatsiooniga.

Teine oluline meetod on astmelise kasvuga polümerisatsioon, kus monomeerid või oligomeerid reageerivad omavahel moodustades järk-järgult pikemaid ahelaid. Selles protsessis tekivad sageli kõrvalsaadused, nagu vesi või alkohol. Polüestrid, polüamiidid ja polüuretaanid on näited polümeeridest, mida saadakse astmelise kasvuga polümerisatsiooniga.

Lisaks on olemas ka erimeetodeid, nagu ringi avanev polümerisatsioon, kus tsüklilised monomeerid avanevad ja ühenduvad pikemateks ahelateks. Polüetüleenoksiid ja polükaprolaktaam on selle meetodi abil toodetud polümeerid. Polümeriseerimismeetodid on polümeeriteaduse ja -tehnoloogia alustalad, võimaldades luua laia valikut materjale erinevateks rakendusteks.