polümerisatsioonimeetodeid

Polümerisatsioonimeetodid viitavad erinevatele keemilistele protsessidele, mille abil monomeerid ehk väikesed molekulid ühinevad, et moodustada pikki polümeeriahelaid. Need meetodid on polümeerkeemia aluseks ja määravad saadava polümeeri struktuuri, omadusi ja tootmisprotsessi.

Üks peamisi kategooriaid on ahelpolümerisatsioon, mis hõlmab monomeeride järjestikust lisamist kasvavale ahelale. Selle alamtüübid on radikaalpolümerisatsioon, iooniline polümerisatsioon (anioonne ja katioonne) ning koordineerimispolümerisatsioon. Radikaalpolümerisatsioon algatatakse vabade radikaalide abil ja seda kasutatakse laialdaselt näiteks polüetüleeni ja polüvinüülkloriidi tootmisel. Iooniline polümerisatsioon sobib monomeeridele, millel on elektroni rikased või vaesed pi-sidemed, ning seda kasutatakse näiteks polüstüreeni ja polüisobutüleeni valmistamiseks. Koordineerimispolümerisatsioon kasutab metallkomplekse katalüsaatoritena ja on oluline stereoregulaarsete polümeeride, nagu isotaktiline polüpropüleen, tootmisel.

Teine peamine kategooria on astmelise kasvuga polümerisatsioon, kus monomeerid reageerivad üksteisega ja moodustavad suuremaid molekule, mis omakorda ühinevad, et moodustada polümeeriahel. See protsess hõlmab sageli monomeere, millel on kaks või enam funktsionaalrühma. Astmelise kasvuga polümerisatsiooni tüübid hõlmavad polükondensatsiooni ja polüadditsiooni. Polükondensatsioonis eraldub väikseid molekule, näiteks vett, ja seda kasutatakse polüestrite ja polüamiidide tootmisel. Polüadditsioonis ei eraldu kõrvalprodukte ja see on näiteks polüuretaanide tootmise meetod.