polüestervaigud

Polüestervaigud on termoreaktiivsed polümeerid, mis saadakse diolide ja dibaasiliste hapete polükondenseerumisel. Nende ahelates esinevad vinüülristsidemed, mis võimaldavad kõvenemisel tekitada võrkstruktuuri. Kõige levinum vorm on unsaturated polyester resin (UPR), mida kasutatakse laialdaselt klaaskiud‑armatuuritud komposiitide alusmaterjalina.

Enne kõvenemist on polüestervaik tavaliselt vedel või pastataoline ning sisaldab reaktiivset diluenti, sageli stilüüne (vinüülmonomeer). Koos täiteainete ning sideainetega moodustab see materjali, mida saab töödelda vormide või laminina. Pärast kõvenemist moodustab resin tiheda ja jäiga termoreaktiivse võrgu.

Kõvenemine toimub vabade radikalide polümeriseerumise teel, mida käivitavad peroksidaatorid (näiteks bensüüli peroksüde) koos promoterite või co‑katalüsaatoritega. Kõvenemine on eksotermne ja toimub tavaliselt temperatuuridel vahemikus toatemperatuurist kuni madalte kõrgemate temperatuurideni, sõltuvalt kasutatavast süsteemist. Stilüeen toimib reaktiivse diluentina ja moodustab ristseoseid, mis annavad lõpptootele vajaliku mehaanilise tugevuse ja keemilise vastupidavuse.

Kasutus ja omadused: peamised rakendused hõlmavad klaaskiud‑armatuuritud plastide (FRP) komponeente, paadide ja autode osasid, vannitoakatteid ning erinevaid korp- ja kattekihi komponente. Eelised on madal hind, hea keemiline vastupidavus ja töödelduse lihtsus. Puuduste hulka kuuluvad märkimisväärne kõvenemisel tekkiv soojus ja pinged, shrinkage ning mõnede styreeni eralduvate VOC‑ide tekitatud mürgistus- ja õhupoliitilised riskid.

Tööstuses on polüestervaikud laialt kasutusel erinevate ühendite alusmaterjalina, kuid nende kasutamisel tuleb arvestada ohutusnõudeid, eriti viidatud monomeeride emissioone ja töökeskkonna allikaid.