polaariseeruvusest

Polaariseeruvus ehk polarizability on füüsikaline omadus, mis kirjeldab, kui kergesti elektronpilv aatomi või molekuli ümber distorheerub välise elektrivälja mõjul. Indutseeritud dipoolmomend p ja välise elektrivälja E vahel kehtib p = α·E, kus α on polaariseeruvuse suurus. Isotroopsetes aines võib α käsitleda skalaarsena suurusena, anisotroopsetes materjalides on α tensori kujul.

Polaariseeruvus võib olla statiline (ω = 0) või dünaamiline (ω > 0); α(ω) kirjeldab dielektrilise vastuse sageduse sõltuvust. See omadus mõjutab materjali dielektrilist tihedust ja refraktiivsust ning osaleb mitmes füüsikalises protsessis, sealhulgas van der Waalsi sidemetes ja molekulide interaktsioonides. Anisotroopne polaariseeruvus ning selle suurus mõjutavad ka materiali optilisi omadusi, nagu birefringentsus.

Mõõtmine ja arvutamine: polaariseeruvust hinnatakse eksperimentaalselt dielektriliste spektrite ja Raman-spektroskoopia kaudu ning arvutuslikult kasutatakse kvantkeemilisi meetodeid, näiteks DFT või post-HF lähenemisi. Üldine näitaja α_iso väljendub Å^3-s (1 Å^3 = 1e-30 m^3); anisotroopia mõõdetakse tensori omaduste Δα kaudu.

Rakendused ja tähendus: polaariseeruvus määrab molekulide ja ainete dielektrilised omadused, loodud interaktsioonid ja reaktsioonivõimed. See on olulise tähendusega lineaarsete ja mitte-lineaarsete optiliste protsesside prognoosimisel ning ainetesse ligipääsu ja solvateeruvuse mõistmisel. Polaariseeruvuse arvutused ja mõõtmised on laialdaselt kasutusel füüsikas, keemias ja materjaliteadustes.