pingevõimenduse

Pingevõimendus on elektrilise signaali pinge suurendamine võrreldes sisendpingega. See on võimendi üldine tööülesanne: muuta nõrk sisendsignaal tugevamaks väljundsignaaliks, mis suudab kõrvaleda koormust ja edasi anda energiat edasistele ahelatele.

Pingevõimenduse suurus arvutatakse tavaliselt Av = Vout / Vin, kus Vout on väljundpinge ja Vin sisendpinge. Av on sõltuv alusest arhitektuurist, komponentidest ja töötingimustest. Tihti loetakse nii niinimetatud suur-pinge- (suurem kui 1) kui ka võimsusvähenemine (alla 1). Pidevas-distsipsioonis hindab, kui hea on pingevõimendus lineaarne ja kui laialdane on selle töövõime sagedusalas.

Olulised omadused hõlmavad pingevõimendust, sagedusvahemikku, sisend- ja väljundimpedantsi ning mürataset. Tähtsaks osutuvad ka võimendi käitumine suurte ja väikeste signaalide tingimustes ning kuidas koormus või välisikkatsed mõjutavad Av-d ja sagedusreaktsiooni. Kaasneb ka hajunate kvaliteet ja lineaarsus, mis määravad, kui täpselt saab signaali teisendada.

Pidevuses on mitmeid lahendusi pingevõimenduseks: transistoridel põhinevad pingevõimendi esitusliidesed (näiteks BJT või FET põhised võimendid, nagu common-emitter või common-source staatused), ning laialdasemalt kasutatavad operatsioonvõimendid (op-amp) koos nihutamise ja negatiivse tagasisidega, et kontrollida Av ja stabiliseerida käitumist. Rakendused ulatuvad heli- ja sensorvõimendustest mõõtmis- ning kommunikatsioonisüsteemideni.