pingeallikas

Pingeallikas on seade, mis loob või säilitab kahe ühenduspunkti vahel kindla elektrilise pinge. Ideaalne pingeallikas tagab konstantse pinge sõltumata koormusest, kuni on määratud piirid. Reaalsed pingeallikad omavad sisemist takistust või väljundimpendantsi, mille tõttu võib koormuse muutmisel pinge veidi muutuda.

Pingeallikad jagunevad peamiselt DC- ja AC-pingeallikateks. DC-pingeallikas pakub püsivat pinget (näiteks patareid, akupakid, lab toitesüsteemid), samas kui AC-pingeallikas väljastab ajaliselt muutuvat pinget (nt võrgupinge või signaaligeneraatorid). Lisaks eristatakse reguleeritavaid ja reguleerimata pingeallikaid: reguleeritud allikas püüab koormuse muutudes pinge fikseerida ja tagab stabiilse väljundpinget, reguleerimata allikas võib pinge koormuse muutudes oluliselt kõikuda.

Modelleerimisel on oluline Thevenin–Norton lähtealus. Reaalne pingeallikas saab kujutada Thevenin-mudelina, kus väljund on idee- pingeallika Vth sarjas koos Rth-ga, või Norton-mudelina, kus väljund on ideevooluallikas In paralleelselt Rn-ga. Need mudelid lihtsustavad ahelate analüüsi ja arvutusi.

Kasutus ja tähendus: pingeallikad on elektrivõrkude ja elektroonikaseadmete aluskomponent. Nad toidavad koormust, võimaldavad jõuda soovitud funktsionaalsuseni ning võimaldavad analüüsida ja projekteerida vooluringe tänu oma iseloomulikele omadustele, nagu pinge, vool, impedants ja reguleerimine. Näideteks on patareid, tööstuslikud toiteallikad ja laboratoriaalsetes testides kasutatavad signaalgeneraatorid.