personifikatsioon

Personifikatsioon on retooriline ja kirjanduslik kujund, mille käigus mitte-inimestele või abstraktsetele nähtustele antakse inimlikke omadusi, tundeid või käitumist. See aitab luua elava pildi, suurendab teksti emotsionaalset mõju ning muudab keerulised ideed otsesemaks ja arusaadavamaks.

Kasutusvaldkonnad ja mõju: kirjanduses, luuletuses, kõnetes ning ka reklaamis ja meedias. Personifikatsioon muudab loodusnähtused või esemed „elavaks“ ja hõlbustab lugeja või kuulaja seost ning mälestust. Samuti kasutatakse seda loomingulises kirjutuses iroonia, üllatuse või kriitilise tähelepanu suunamiseks.

Näited ja piirangud: "tuul sosistas lehtede vahel", "päike naeratas" või "kell tiksub" on tavalised. Oluline on mõista: personifikatsioon ei anna nähtusele täis-inimkuju; see on kujund, mis tekitab inimliku laadiga seose. Antropomorfism on teistsugune mõiste, mis annab loomadele või esemetele täielikku inimkuju ja käitumise, sageli kasutuses muinasjuttudes ja koomiksides. Seetõttu tuleb kujundeid kasutada mõõdukalt ja kontekstis.