paljundusvõimalused

Paljundusvõimalused on taimede paljundamise meetodite kogum, mille eesmärk on uute isendite tekitamine ja sortide säilitamine. Need hõlmavad nii vegetatiivseid (kloonimist) kui seksuaalseid (seemepaljundust) viise ning kaasavaid kaasaegseid tehnoloogiaid.

Vegetatiivne paljundus tähendab taime geneetilise koostise säilitamist kloonide abil. Selle alla kuuluvad pistikud (võrse- või lehepistikud), kihistamine, jaotamine ja taime osade eraldi kasvatamine. Pistikud juurduvad tavaliselt niiskel substraadil ja sobivates temperatuuritingimustes; kihistamine ühendab osa taimest maapinnaga, et arendada juuri enne eraldamist.

Seemepaljundus on traditsiooniline meetod geneetilise varieeruvuse loomiseks. Seemnete idanemine sõltub liigist ning võib nõuda stratifikatsiooni (külmatalitust) või scarifikatsiooni ning õigeid valgust, niiskust ja temperatuuritingimusi. Mõned sordid vajavad lisaks pikaajalist hooldust enne viljumist.

Kaasaegsetes valdkondades kasutatakse in vitro paljundust (tüvirakkude/kudede kultuur), mis võimaldab massilist ja kontrollitut kloonide tootmist ning geneetilise kvaliteedi säilimist. Mikropaljundus abil saab kiiresti suurendada isendite arvu, vähendades taimede hoolduskulusid ja haiguste levikut.

Valik paljundusviisi sõltub taime liigist, soovitud genotüübist ja eesmärgist: kloonimine sobib täpse originaali säilitamiseks ning kiirendab tootmist, samas seemepaljundus pakub suurimat geneetilist varieeruvust ja sobib uute omaduste loomiseks.