põhilause

Põhilause on eesti keele lausete põhielement, mis võib seista iseseisva lausena ja väljendada tervet mõtet. Selle keskne osa on finite predikaat, mis märgib aega ja tegutsemist või olekut. Põhilause sisaldab tavaliselt subjekti ja predikaati; sellele võivad lisanduda objektid, määrsõnad ja teised täiendused. Sõnajärk on eesti keeles paindlik tänu käänetele, kuid tüüpiline järjekord on Subjekt – Predikaat – Objekt. Näited: „Ma loen raamatut.“ „Ta kirjutab kirja.“ „Kas me lähme koju?“

Põhilause võib olla lihtlause või osa mitme lausest koosnevast lauseühimusest, kus see on ühendatud teiste põhilausega koordinatsiooniga (nt „ja“, „või“). Koos teiste lausete osadega moodustavad põhilause ja selle liitlused lauseühenduse, kus iga põhilause väljendab oma osa mõttest.

Alamlaused on põhilausega seostatud või sõltuvad laused, mida ei saa iseseisvalt lauseks teha. Alamlaused on tavaliselt ühendatud sõnadega nagu et, kui, kuna, kuigi ning võivad sisaldada omaenda predikaati ja muud liigendust. Näiteks: „Kui ma koju tulen, söön ma.“ Siin on „Kui ma koju tulen“ alamlause ning „sõnema“ põhilause.

Kokkuvõttes on põhilause eestikeelses grammatikas enda sõltumatu ühisosa, mis kujundab lause põhiideed ning millel on finite predikaat ja tavaliselt selgelt väljendatud subjekt.