otsustusteoorias

Otsustusteooria on teaduslik raamistik, mis uurib, kuidas üksikisikud, organisatsioonid ja süsteemid teevad valikuid erinevate alternatiivide vahel. Uurimise keskmes on eelistused, risk ja ebakindlus ning see, kuidas informatsioon ning hinnangud otsuste tegemist mõjutavad. Otsustusteooria jaguneb peamiselt kolme kategooriasse: normatiivne otsustusteooria, kirjeldav otsustusteooria ja preskriptivne otsustusteooria. Normatiivne teooria küsib, kuidas otsuseid peaks tegema, sageli utiliidide maksimeerimise või teiste koherentsete aksioomide abil. Kirjeldav teooria kirjeldab, kuidas inimesed tegelikult otsuseid teevad, sealhulgas kasutatavate heuristide ja kognitiivsete vigade mõju. Preskriptivne teooria pakub tööriistu ja meetodeid, mis aitavad otsustajatel paremini valida ja riske hallata.

Ajalugu: oluline alus on von Neumanni ja Morgensterni standardne utiliiditeooria (1944). Savage (1954) esitas subjektivse utiliiditeooria raamistikku. 1979. aasta prospektiteooria, mille esitasid Kahneman ja Tversky, pakkus teistsugust käsitlust riskivalikutele ning kahjude ja kasu tajumisele.

Mõisted ja lähenemised: keskne on utiliteet ja tõenäosuste koherentne eelistuste ülesehitus ning otsuste tegemine nii riskiga kui ka ebakindlusega. Otsustusteoreetilised tööriistad hõlmavad Bayesi mõtlemist, mitmekriteerilist otsustusanalüüsi (MCDA) ja mõisteid nagu mänguteooria, mis käsitlevad strateegiliste otsuste dünaamikat.

Rakendused hõlmavad majandust, finantse, psühholoogiat, tehisintellekti, operatsioonide juhtimist ja riskianalüüsi, kus otsustusteooria aitab mõista ja parandada otsustusprotsesse.