operatsioonisüsteemidega

Operatsioonisüsteemid (OS-id) on tarkvaralised vahendid, mis haldavad arvutitressursse ning annavad programmidele ja kasutajale ühtse liidese. Nende peamised ülesanded on protsesside käivitamine ja haldamine, mälu haldamine, sisend- ja väljundseadmete haldamine, failisüsteemi korraldamine ning turva- ja ressursihaldus. OS tagab mitmekordse töö ning jälgib, milliseid ressursse iga protsess kasutab.

Operatsioonisüsteemide ajalugu hõlmab 1960-ndate mitmekasutusel põhinevaid süsteeme ja Unix’i arendust 1970-ndatel. 1980-ndatel ja 1990-ndatel võtsid levima personaalarvutite OS-id nagu Windows ja macOS ning Linuxi tuum ja avatud lähtekood. Tänapäeval hõlmab see ka mobiilsüsteeme (Android, iOS) ning erinevaid sisseehitatud ja reaalajas süsteeme.

Arhitektuuriliselt eristatakse OS-e, millel on monoliitne kernel või mikrokernel ning millele lisanduvad draiverid, süsteemiliidese katnendid ja kasutajaliides. Mõned süsteemid kasutavad hübriidlahendusi. Kernell haldab protsesse, mälu ja seadmeid ning võimaldab rakendustel turvaliselt ja eraldi töötada.

Tüübid ja kasutusvaldkonnad on laiad: töölaua- ja serveri OS-id, mobiilsüsteemid ning pidevas toimimises vajavad reaalaegsed ja embedded OS-id. Turvalisus on OS-i oluline omadus ning see hõlmab kasutajaprofiilide kontrolli, juurdepääsupiiranguid, värskenduste haldamist ja sandboxingut.

Areng suunab OS-e üha enam stabiilsusele, turvalisusele ja arendusvõimalustele, pakkudes arendajatele API-sid, tööriistade ja raamistike valikut ning skaleeritavaid arhitektuurilisi lahendusi. OS-i valik sõltub riistvarast, kasutusvaldkonnast ja turvanõuetest.