omandiõiguste

Omandiõigused ehk omandiõigus on tsiviilõigustes keskne varaõigus, mis annab omanikule ainuomandi üle asja. See hõlmab õigust kasutada ja nautida omandit ning tehinguid teha selle üle, näiteks müüa, kinkida või pantida. Omandiõigus on üldiselt kaitstud ja kehtib nii kinnisvara kui ka liikuva vara puhul, kuid selle teostamist võivad piirata seadused, lepingud ning kolmandate isikute õigused, nagu servituudid ja kasutusõigused.

Omandiõiguse tekkimine ja kandmine toimub tavaliselt lepingute, pärimise või annetuse teel. Kinnisasjade puhul peab omandiõigus olema registreeritud kinnistusraamatus, mis annab omandiavalduse ametliku tõendi ja kindluse kolmandatele isikutele. Liikuva vara puhul võib omandiõigus tekkida ka lihtsalt asja omandamisel või üleandmisel.

Piirangud omandiõigusele tulenevad nii avalik- kui ka eraseadusest. Üldised piirangud võivad tuleneda näiteks kinnipidamisest, keskkonnanõuetest või ehitus- ja planeerimismäärustest. Erinevad erikorraldused võivad luua servituute või kasutusõigusi, mis annavad teisele isikule piiranguid omandi kasutamisel või tulude saamisel. Sundvõõrandamine avaliku huviga on samuti seadusega reguleeritud võimalus omandiõigust sekkuda.

Omandiõiguste kaitse on tagatud kohtus ja ametiasutuste kaudu: omanik võib rikkumise korral taotleda õiguskaitset, tekitada kahjutasu või saada vastavaid kohtu- või haldusorderit. Eestis reguleeritakse omandiõigusi peamiselt tsiviilõiguste raames ning kinnistusraamatu tehingutega seoses.