tsiviilõigustes

Tsiviilõigused ehk tsiviilõigus on eraõiguse haru, mis reguleerib isikute ja juriidiliste isikute vahel tekkivaid õigussuhted. Need õigused ja kohustused määravad, millised vabadused ja piirangud kehtivad majanduslikus ja sotsiaalses elus ning kuidas nende õigusi kaitstakse. Tsiviilõigused hõlmavad varalisi õigusi (omand, kinnisvara, lepingulised nõuded), isikuõigusi (personaalsed õigused, nimi, eraelu) ning perekonna- ja pärimisõigusi.

Peamised valdkonnad hõlmavad omandiõigust ja selle piiranguid, kohustusteõigust (lepingud, kahju hüvitamine), deliktiõigust (kahju tekitamisest tekkinud nõuded), samuti isiku- ja perekonnaõigust ning pärimisõigust. Need õigused ja kohustused tekivad erinevatel tehingutel ja sündmustel ning võivad hõlmata nii maa- kui ka liikuva vara kasutamist, võõrandamist või võimalust tehinguid sõlmida.

Allikate ja aluse peamised lähtealused on Eesti tsiviilseadustik, mis koosneb üldosast ja eriosadest (kohustuste õigus, omand ja esemete omand, isikuõigused, perekonna- ja pärimisõigus). Üldosa käsitleb õiguste teostamise üldpõhimõtteid, nagu hea usu printsiibid, seaduslikkus ja võrdsus ning enesemääramine. Kohtupraktika ja rahvusvaheline õigus täidavad olulist rolli õiguste tõlgendamisel ja toimimise tagamisel.

Menetlus ja teostus: tsiviilõiguste kaitse ja realiseerimine toimub peamiselt kohtus ning vajadusel täitemenetluse raames. Üldjuhul lahendatakse vaidlused lepingu täitmise, kahju hüvitamise või varade jagamise kaudu.

Seisund ja tähtsus: tsiviilõigused moodustavad eraelu ja majandustegevuse aluse, võimaldades isikutel ja ettevõtetel vabatahtlikult teha tehinguid, omada vara, kasutada isikuõigusi ja lahendada erahuvisid õiguskindlalt.