okupatsioonide

Okupatsioonide on okupatsiooni (okupatsiooni) genitive vorm, mida kasutatakse viitamaks perioodidele, mil võõra riigi väed kontrollivad territooriumi ilma siinse valitsuse nõusolekuta. Termin ilmneb peamiselt ajaloo- ja poliitikatekstides ning sellel on spetsiifiline tähendus riigi suveräänsuse piiride ja iseseisvuse kontekstis.

Okupatsioonid on Eesti aruteludes sagedasti seotud 20. sajandi sündmustega, mil Balti riigid kogesid korduvaid kontrolli all hoidmise katseid. Balti piirkonnas toimus esimene Nõukogude okupatsioon 1940–1941, seejärel Saksan okupatsioon 1941–1944 ning 1944. aastast kuni iseseisvuse taastamiseni 1991 teine Nõukogude okupatsioon. Sarnaseid mustreid on kirjeldatud ka naaberriikides ja teistes piirkondades ning okupatsioonid võivad käsitleda nii pikki kui ka mitmekordseid perioode riigi ajaloos. Okupatsioon erineb õiguskorras tavapärasest annekteerimisest või vabastamisest, kuid igapäevases kasutuses tähistab okupatsioon sageli ajutist või vaidlustatud kontrolli, mis riigi suveräänseid õigusi piirab.

Ajaloolises ja publitsistlikus diskursuses mängib okupatsioonide mõiste olulist rolli mälupoliitikas ja identiteedi kujundamisel. Arutelu keskmes võivad olla küsimused rahvusvahelise õiguse alusel kehtivusest, vastupanustatist ning varade või ohvrite õiguste taastamisest. Seetõttu kasutatakse termino­logiat nii konkreetsete okupatsiooniperioodide kui ka nende kui riigi ajaloos korduvate nähtuste üldiseks kirjeldamiseks.