oksüdatsiooniprotsessides

Oksüdatsiooniprotsessid on keemilised reaktsioonid, mille käigus aine kaotab elektrone ja selle oksüdatsiooni aste tõuseb. Oksüdatsioon on redoksreaktsioonide osa, kus oksüdant võtab vastu elektrone ja redutseeritav aine kaotab neid. Enamikul juhtudel toimub oksüdatsioon hapniku osalusel või mõne muu oksüdeerija toel; oksüdatsioon võib kulgeda ka elektronide ülekandena ilma otsese hapniku kaasatuseta. Oksüdatsiooniprotsessid on mitmekülgsed ja esinevad nii looduses kui tehnoloogilistes süsteemides.

Näited hõlmavad korrosiooni, kui raud reageerib hapnikuga ja tekivad raudoksiidid; põlemist, kus orgaanilised ühendid reageerivad hapnikuga ning tekivad soojus, CO2 ja H2O; ning bioloogilisi protsesse nagu hingamine ja fotosüntees, kus energiat toodetakse elektrone ülekandes oksüdatsioonide kaudu. Oksüdatsiooniprotsessid võivad olla nii aeglased kui väga kiired ning neid saab kiirendada või pidurdada katalüsaatorite, temperatuuriga muudetavate tingimuste ja teiste teguritega.

Oluline on mõista oksüdatsiooniprotsesside roll nii materjalide kaitsmes kui energiavaldkonnas. Kiirus ja mõju sõltuvad reaktsiooni tingimustest ning oksüdatsiooni astme muutusest. Tööstuses juhitakse oksüdatsiooniprotsesse sageli kontrollitud tingimustel katalüsaatorite ja täpse temperatuuri abil ning bioloogias ja ökoloogias jälgitakse oksüdatsioonireaktsioonide mõjusid energia ja ainevahetuse kontekstis.