oksüdatsioonikatteid

Oksüdatsioonikatted, tuntud ka kui passiveerimiskatted või oksiidikihid, on metallide pinnale tekkinud või kunstlikult tekitatud oksiidikiht. Need tekivad metalli reaktsiooni tulemusena hapnikuga, olgu see siis õhus leiduv või keemiliste protsesside käigus lisatud. Looduslik oksüdatsioon, mida sageli nimetatakse roostetamiseks, on tuttav näide, eriti rauast ja selle sulamitest.

Tehislikult tekitatud oksüdatsioonikatted on sageli taotluslikud ja neid kasutatakse metallide kaitsmiseks korrosiooni eest, pinna kõvaduse suurendamiseks või dekoratiivsetel eesmärkidel. Üks levinumaid meetodeid on anodeerimine, mida kasutatakse laialdaselt alumiiniumi puhul. Anodeerimise käigus juhitakse elektrit läbi alumiiniumist anoodi happelises elektrolüüdis, tekitades paksenenud ja vastupidava oksiidikihi. See kate võib olla erineva värvi ja tekstuuriga, sõltuvalt protsessi parameetritest.

Teised oksüdatsioonikatted hõlmavad tsingi oksiidikihte, mida saadakse kuumtsingitud pindadel, ja fosfaatkatted, mis on tegelikult metallfosfaadi kihid, kuid neid peetakse sageli oksüdatsiooniga seotud kaitseks. Need katted parandavad metalli vastupidavust keskkonnamõjudele, nagu niiskus, kemikaalid ja mehaaniline kulumine. Oksüdatsioonikatted on olulised paljudes tööstusharudes, sealhulgas autotööstuses, lennunduses, ehituses ja elektroonikas.