oksüdeerimisel

Oksüdeerimisel on keemiline protsess, mille käigus aine kaotab elektrone või suureneb selle oksüdatsioonisummat. Oksüdatsioon on sageli osa redoksreaktsioonist, kus oksüdeerija võtab vastu elektrone ja redukteeritav aine kaotab neid. Hapnik on levinud oksüdeerija, kuid oksüdeerimine ei tähenda alati hapniku kaasamist; ka teised ained võivad toimida oksüdeerijatena.

Oksüdeerimine on laialdaselt tähtis nii laborites kui ka igapäevaelus. Näiteks raud reageerib hapnikuga ja moodustab raud(III)oksiidi, ehk raud roostetab. Taustal toimuvad oksüdatsioonireaktsioonid ka rakkudes, kus glükoos oksüdeerub energia saamiseks ja vabaneb ainevahetuseks vajalikke keemilisi samme. Põlemine on kiirsuhte oksüdatsioon, mille toodanguks on peamiselt energia ja heitgaasid.

Oksüdatsioonikiirust mõjutavad mitmed tegurid: temperatuur, kontsentratsioonid, oksüdeerija ja oksüduendi olemasolu, samuti katalüütide olemasolu ning reaktsiooni pinnale piiratud ulatus. Oksüdatsioonireaktsioonide kohta hinnatakse sageli redoks-potentsiaali ja oksüdatsioonireaktsioonide kiiruse seaduste abil.

Tähtsus laiemas mõttes seisneb oksüdatsioonis, et paljud tööstusprotsessid, nagu oksüdatiivsed sünteesid ja bioloogilised energiagenerationi teed, ning keskkonna- ning materjaliprotsessid sõltuvad kontrollitud oksüdatsioonist. Samas tuleb oksüdatsiooniga seotud korrosiooni ja lõhustumisega seotud probleeme ennetada, et tagada materjalide vastupidavus ja ohutus.