neurorehabilitatsioon

Neurorehabilitatsioon on meditsiiniline ala, mille eesmärk on taastada või parandada närvisüsteemi kahjustuse tõttu tekkinud või halvenenud funktsioone ning suurendada iseseisvust ja elukvaliteeti. See hõlmab ajukahjustuste, seljaaju vigastuste, insuldi ja teiste närvisüsteemi kahjustuste tagajärgede ravimist ning keskendub nii motoorsetele kui kognitiivsetele, kommunikatiivsetele ja afektiivsetele funktsioonidele. Rehabilitatsioon rõhutab neuroplastilisust ning keha‑, mõtte‑ ja keskkonnatagatust nii haiguslike kui ka taastumisprotsessi kontekstis.

Tavaliselt on neurorehabilitatsioon multidistsiplinaarne ja patsiendispetsiifiline protsess. See hõlmab põhjalikku hindamist, realistlike eesmärkide seadmist ja individuaalselt kohandatud raviplaani koostamist meeskonna koostöös. Tihti osalevad füsioterapeut, tegevusterapeut, logopeed, neuropsühholoog, arsti ja sotsiaaltöötaja. Hoiak ja keskkond on patsiendile võimalikult mugav ning tähelepanu pööratakse nii igapäevatoimingute sujuvusele kui ka oskuste taastamisele.

Peamised sekkumised hõlmavad füsioteraapiat (liikumise ja tasakaalu treening, lihasjõu suurendamine), tööterapiat (igapäevatoimingud, peenmotoorika), kõneteraapiat ja neelamisharjutusi, kognitiivset ja afektiivset rehabilitatsiooni ning vajadusel kompensatsioonimeetodeid, adaptiivseid vahendeid ja tehnoloogilisi abivahendeid. Hindamine ja tulemuste jälgimine tehakse standardiseeritud testide ning patsiendi isiklike eesmärkide kaudu.

Ajastus ja keskkond mängivad olulist rolli: varajane algus haiglas või subakuutses staadiumis ning jätk ambulatoorses või koduses keskkonnas on tavapärased. Tõendid näitavad, et varajane ja regulaarselt intensiivne rehabilitatsioon võib parandada funktsionaalseid tulemusi, kuid mõju sõltub haigusest ja üldisest terviseseisundist.