neerufunktsioon

Neerufunktsioon viitab neerude võimele säilitada organismi sisekeskkonda, toota uriini ning täita erinevaid metaboolseid ja endokriinseid rolle. Neerud on paarilised organid, igas neerus toimib miljoneid nefrone, mis koosneb glomerulusest ja munajuha-kehast (tubulite süsteemist). Neerude peamised ülesanded on veri filtreerimine, liigsete vedelike ja elektrolüütide kontrollimine ning jääkainete ja uriini tootmine.

Glomerulaarne filtratsioon on esimene etapp, kus vereplasma läbivad filtratsiooni barjääri ja moodustub primaaruriin. Edasine tubulaarne reabsorptsioon ja sekretsioon võimaldavad tagasihaarduda vajalikud ained ning eraldada liigsed ained. Nii sünnib kontsentreeritud või lahjendatud uriin. Lisaks tagavad neerud vedeliku ja elektrolüütide tasakaalu (naatrium, kaalium, kaltsium, fosfaat), happeluse ja bases tasakaalu ning vererõhu reguleerimise reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi kaudu. Neerud toodavad ka hormoone, sealhulgas erütropoetiini vere hapnikutarbimises vajaliku punaliblede sünteesi stimuleerimiseks ning aktiveerivad D-vitamiini.

Neerufunktsiooni hindamiseks kasutatakse peamiselt glomerulaarfiltratsioonikiirust (GFR), mida hinnatakse laboratoorsete markerite nagu seerumi kreatiniini ja uuringute kaudu. Kokkuvõttes on neerufunktsioon dünaamiline süsteem, mis tagab organismi sisekeskkonna stabiilsuse ning võimaldab organismil toime tulla jäätmete ja stressiga.

Haiguste kontekstis viitab neerufunktsiooni langus ägedale või kroonilisele neeruhaigusele, mille riskifaktoriteks on diabeet, hüpertensioon ja kroonilised neerupõhjused. Regulaarne hindamine aitab varakult avastada kõrvalekaldeid ja ennetada tüsistusi.