naturaalväärtus

Naturaalväärtus on eetikas ja filosoofias kasutatav mõiste, mille all mõistetakse looduse või selle komponentide väärtust iseeneses, olenemata inimese vajadustest või kasulikkusest. See väärtus peegeldab vaadet, et loodus omab moraalselt kaalutavat väärtust ka ilma selleta, et ta oleks inimese jaoks otstarbekas või kasutatav.

Mõistet eristatakse peamiselt kahe vaateviisi kaudu. Intrinsilise ehk iseeneses väärtuse pooldajad väidavad, et loodus on väärtuslik oma olemuse tõttu ja väärib hoolimist sõltumata sellest, kas see toob inimestele kasu. Instrumentaalne ehk vahendina hindamine näeb loodust peamiselt kui vahendit inimeste eesmärkide saavutamiseks, näiteks toidu, meditsiini, majanduse või esteetilise naudingu jaoks.

Aruteludes käsitletakse, kuidas neid väärtusi mõista ja tasakaalustada: kuidas mõõta intrinsilist väärtust, kui see ei ole püsivalt rahaliselt hinnatav; kuidas mõista ökoloogiliste süsteemide mitmekesisust ning erinevate kultuuride väärtushinnanguid. Kritika keskendub tihti definitsiooni raskusele ning keerukusele neid väärtusi praktikas arvesse võtta.

Praktilises mõttes mõjutab naturaalväärtus keskkonnapoliitikat ja seadusandlust: looduskaitset, ökoloogiliste teenuste hindamist ning kestliku arengu poliitikaid, mille eesmärk on säilitada loodust ja selle mitmekesisust tulevastele põlvedele.