müratundlikkust

Müratundlikkus on inimese subjektiivne valmisolek või vastuvõtlikkus helidele ning sellega kaasnev ebamugavustunne või stress. See võib avalduda suurenenud heliteadvuse, madalama tolerantsuse normaalsele müratasemele või ärrituvusena ning varieerub sõltuvalt olukorrast ja isiksusest.

Müratundlikkus ei ole iseseisev haigus; enamasti see esineb kui tunnus või kaasuv sümptom erinevates seisundites ning võib raskendada keskendumist, und, töö- või sotsiaalset tegevust.

Põhjused hõlmavad nii psühholoogilisi tegureid (ärevus, stress, depressioon) kui kuulmis- või sensoorse töötlemise eripärasid (tinnitus, sensorine või autismi spektri häired, ADHD). Geneetilised, arengulised ja keskkonnategurid võivad mängida rolli; müratundlikkuse raskus võib kasvada pikkade või korduvate müratasemete korral.

Hindamine põhineb peamiselt isiklikul hinnangul ning standardiseeritud küsitluste kasutamisel, mis mõõdavad ebamugavuse ning taluvuse taset helide suhtes. Vajadusel kaasatakse audioloogiline hindamine ning seostatavate seisundite eristamiseks neurokognitiivsed või meditsiinilised hinnangud.

Toimetulekut soodustavad keskkonna kohandused (vaiksemad ruumid, müratõkked, kõrvakaitse), kuulmisprobleemide korral sobivad kuulmishalduse abinõud ning psühholoogilised sekkumised nagu kognitiivne käitumuslik teraapia, stressi ja une juhtimine. Töökohal ja koolis võib olla vajalik kohandatud ajakava või töö- ning õppetingimused; pereliikmete ja kaaslaste toetus aitab vähendada stressi ja parandada funktsioneerimist.