määrustes

Määrustes on normatiivsed õigusaktid, mille väljastavad avalikud ametiasutused eesmärgiga kehtestada üksikasjalikud reeglid kindlate valdkondade kohta seaduste raamistikus. Need täpsustavad, kuidas seadused praktikas rakenduvad, ning sätestavad näiteks nõuded, menetlused, kirjaside ning tehnilised või halduslikud tingimused, mida peab järgima nii riigi- kui ka eraõiguslik isik.

Määruste õiguslik staatus on alamsättiv: need on kõrgemate normide, nagu seaduste ja põhiseaduse, alusel, kuid ei asenda neid. Nad peavad olema kooskõlas nende õigusaktidega ja neid rakendatakse kõigi puudutatud isikute ja asutuste suhtes vastavalt määruse sätetele. Määrused võivad kehtestada üld-, erijuhtudel kohalikke või sektori spetsiifilisi reegleid ning jõustuvad kindlal kuupäeval ning tuleb neid avalikkusele teatavaks teha, tavaliselt Riigi Teatajas.

Menetlus ja jõustumine: määruste väljatöötamine toimub tavaliselt vastava ministeeriumi või valitsusasutuse tasandil, seda kooskõlastatakse ja vajadusel kaasatakse avalikkus ning sätestatakse menetlus ja rakendamise tingimused. Pärast vastu võtmist avaldatakse määrus ja see tuleb jõusse määratud kuupäeval.

Rakendamine ja järelevalve: määruste järgimist tagab riikide organite jõustamine ning nad on siduvad nii asutustele kui ka füüsilistele ja juriidilistele isikutele, vastavalt sisalduvale. Määruste ebaõiguse või õiguspärasuse kahtluse korral on võimalik pöörduda halduskohtusse või esitada haldusmenetluses vaide.

Seosed ja terminid: määrus on üks tüüpi normatiivaktidest; see erineb seadusest ning sageli töös on nimetatud kui alamsättiv õigusaktide kategooria koos teiste normatiivaktidega.