mälupoliitikat

Mälupoliitika ehk mäluhalduse strateegiad kirjeldavad reeglite ja algoritmide kogumit, mille abil süsteemid kontrollivad mäluressursside jaotust. Eesmärk on tagada piisav vaba mälu, vähendada fragmentatsiooni, tagada turvalisus ning pakkuda stabiilset ja prognoositavat jõudlust.

Mälupoliitika hõlmab operatsioonisüsteemide tasandil virtuaalse mälu haldamist, andmebaaside ja rakenduste mäluvahemike käsitlemist ning vahemälu haldamist. See puudutab mälu eraldamist ja vabastamist, kaitset ning isolatsiooni, samuti mälu hierarhia erinevate tasemete koordineerimist.

Olulised mehhanismid hõlmavad mälu eraldamise strateegiaid, näiteks first-fit, best-fit ja worst-fit, ning füüsilise mälu haldamiseks sageli kasutatavaid buddy-süsteeme või sarnaseid lahendusi. Vahemälu ja virtuaalse mälu haldamisel kasutatakse poliitikaid nagu FIFO, LRU, LFU, CLOCK ja OPT, et määrata, milline leht või vahemälu üksus välja tõsta või uue andmete laadimisel kasutusele võtta.

Virtuaalse mälu puhul kasutatakse aadresside tõlkimist leheküljetabeli kaudu ning kiirendamiseks Translation Lookaside Bufferi (TLB). Kui vajalik leht puudub füüsilises mälus, tekib page fault ja operatsioonisüsteem toimetab lehe sisse või kirjutab selle sekundaarmällu.

Rakkenduste ja keeltes toimuva mäluhalduse korral kasutatakse kogumispõhimõtteid, näiteks mark-and-sweep, generational kogumine ja viite loendur (reference counting). Need määravad, kuidas objektidest loobutakse ja millal mälu vabastatakse, sageli koos pauside või järkjärgulise kogumisega.

Disainivalikud hinnatakse jõudluse ja stabiilsuse, mälu kasutuse, fragmentatsiooni, determinismi ning õigluslike tegurite osas. Ka energiasääst ja skaleeruvus on olulised eriti suurtes süsteemides ja pilvekeskkondades.