modulatsioonimeetodid

Modulatsioonimeetodid ehk meetodid, mille abil infot kanda sidekanalil muutes kandja omadusi – amplituudi, sagedust või faasi. Modulatsioon võimaldab infot edastada efektiivselt ning vastavalt kanali omadustele ja nõuetele. Jaguneb peamiselt analoog- ja digitaalmodulatsiooni vahel.

Analoogmodulatsioon tähendab kandja omaduste pidevat muutmist vastavalt info sisendile. Levinumad näited on amplituudmodulatsioon (AM), mille puhul kandja amplituud muutub; sagedusmodulatsioon (FM), mille puhul kandja sagedus muutub; faasimmodulatsioon (PM), mille puhul kandja faas muutub. Need meetodid on traditsioonilised heliradiodes ja vanemates telekanalites.

Digitaalmodulatsioon edastab infot diskreetsete sümbolite kaudu. Peamised meetodid on amplituudimuutusega märkimine (ASK), sagedusmuutusega märkimine (FSK) ja faasimuutusega märkimine (PSK). Sobivad variandid on BPSK, QPSK ja 8-PSK. Quadrature Amplitude Modulation (QAM) ühendab faasi ja amplituudi muutusi ning võimaldab suuremat andmeedastuskiirust, näiteks 16-QAM või 64-QAM. Mõned spetsiifilised variandid, nagu DPSK (diferentseeritud PSK) ja MSK/GMSK, on samuti olulised.

Kasutustingimuste põhjal valitakse modulatsioon: kõrgema modulatsioonitaseme kasutamine suurendab andmeedastuskiirust, kuid nõuab kõrgemat signaali-tugevust ja paremat kanalikvaliteeti ning on tundlikum müra suhtes; madalama modulatsiooniga süsteemid on robustsemad halvemates tingimustes. Valik sõltub kanali omadustest ja soovitud kiirusest, samuti koodeki ja veaparanduse kasutamisest.

Kokkuvõtteks määrab modulatsioon, kuidas infot sidekanalil esitatakse; demodulatsioon on selle vastand.