modelleerimis

Modelleerimine on protsess, mille käigus luuakse tegelikku maailma või nähtusi kirjeldav abstraktne esitus. Mudelid aitavad mõista süsteeme, hinnata nende käitumist eri tingimustel, simuleerida stsenaariume ja jagada teadmisi osapoolte vahel.

Modelleerimise tüübid hõlmavad erinevaid vorme, sealhulgas matemaatilist mudelit, andmemudelit (andmebaasistruktuurid), protsessi- või töövoomudelit ning süsteemimudelit. Lisaks kasutatakse 3D- ja CAD-mudeleid inseneri ning arhitektuuri valdkonnas. Keeleliselt on levinud märgistus- ja joonistusvahendid nagu UML, ER-diagrammid, BPMN ja SysML, mis annavad visuaalse ja formaalse viisi mudeli kirjeldamiseks.

Modelleerimise protsess hõlmab tavaliselt nõuete kogumist, kontseptuaalse mudeli loomist, loogilise ja füüsilise mudeli koostamist ning mudeli valideerimist ning dokumentatsiooni. Valitud tööriistad ja keeled sõltuvad valdkonnast ja eesmärgist.

Rakendusalad hõlmavad tarkvaraarendust, andmehalduse ja analüüsi, tootmise ja inseneritegevust, arhitektuuri ning teadus- ja majandusteaduste uurimusi.

Eelised on paremat arusaamist, parem kommunikatsioon huvipoolte vahel, tõhusam otsuste tegemine ja riskide vähendamine. Piirangud hõlmavad liialdatud abstraktsiooni, mudeli väär- või üleeksplu­­ateerimist ning mudeli elutsükli haldamise vajadust.

Lühike ajalugu: mudelite loomise ideed esinevad juba varases matemaatikas ja filosoofias; kaasaegsed meetodid on kujunenud 20. sajandil süsteemide insene­erimise ja informaatika arenguga, kus standardid nagu UML, BPMN ja ER-diagrammid mängisid olulist rolli.