mitmetimõistetavust

Mitmetimõistetavus on keeleseisund, kus väljend või lause võib tähendada mitut erinevat asja või tõlgendada erinevalt sõltuvalt kontekstist. See on oluline mõiste semantikas, pragmas ja keeletehnoloogias ning ilmneb nii sõnatasandi kui ka lausete struktuuri tasandil. Mitmetimõistetavus hõlmab kolme peamist vormi: semantilist mitmetimõistetavust, süntaktilist mitmetimõistetavust ja kontekstipõhist mitmetimõistetavust.

Semantilist mitmetimõistetavust esineb sõnas olematute või seotud tähenduste tõttu. Selle kujundavad polüseemia ehk sama sõna mitmed seotud tähendused ning homonüümia ehk sama sõna erinevad tähendused, mille päritolu on erinev. Süntaktiline mitmetimõistetavus tekib lause struktuuri tõttu, kui erinevad lausete koostoimed annavad erinevaid tõlgendusviise, näiteks puude struktuuri või sidekonstruktsioonide tõttu. Kontekstipõhine mitmetimõistetavus sõltub kuulaja või lugeja varasemast teadmisest ja olukorrast ning võib ilmneda erinevates kommunikatsioonikeskkondades.

Tõlgenduslikud riskid kaasnevad mitmetimõistetavusega: segadus, vääriti mõistmine ning kommunikatsiooni tõhususe langus. See on oluline käsitleda nii kirjalikus kui kõnesiseses suhtluses, hariduses ja meedias. Õiguslikes tekstides esineb sageli mitmetimõistetavust, mis nõuab tõlgendust ja kanonite kasutamist; tehnoloogias tähendab see vajadust konteksti põhjalikust arvestamisest ning disambiguatsioonimeetmete kasutamisest.

Mitmetimõistetavuse vähendamiseks kasutatakse täpsustust, konteksti pakkumist, sõnastikega definitsioone ning loogilist ja selget lauseehitust. Tehisintellekti ja keeleõppe rakendustes on disambiguatsiooniprotsessid püsivalt arenduses, et parandada masinaliselt tööriistade mõistmist. Mitmetimõistetavus on seega oluline teema keeleteaduses, kommunikatsioonis ja õiguskontekstides.