mitmefaktorilise

Mitmefaktorilise autentimise mõiste kirjeldab turvameetmete süsteemi, kus kasutaja peab identiteedi kinnitamiseks esinema vähemalt kaks sõltumatut tõendit. See tugevdab turvalisust võrreldes ühe faktori, näiteks parooli, kasutamisega. Autentimise faktorid jagunevad peamiselt kolme kategooriasse: teadmised (mida kasutaja teab, nt parool või PIN), omamine (mida kasutaja omab, nt turvavõti või mobiilirakenduse genereeritud kood või teavitused) ja olemus (mida kasutaja on, nt biometriasignaalid nagu sõrmejälg või näotuvastus). Mõnel mudelil lisatakse ka kontekstuaalseid või käitumuslikke tegureid, kuid need ei ole peamised.

Mitmefaktorilise autentimise korral kombineeritakse vähemalt kaks erineva kategooria tõendit. Levinud lahendused hõlmavad ajastatud ühekordseid koode (TOTP/HOTP), push-teavitusi mobiilirakenduste kaudu ja riistvaralisi turvavõtmeid (nt FIDO2/WebAuthn). SMS-i põhised koodid on laialdaselt kasutusel, kuid neid peetakse vähem turvalisteks ning nendega on seotud riske, nagu SIM-vahetus või koodide pealtkuulamine.

Kasutusvaldkonnad ja väljakutsed: enamik veebiteenuseid, pangad ja organisatsioonid rakendavad MFA-d; see parandab kaitset phishingu vastu ja varguste korral pääsu piiramiseks. Piiranguteks võivad olla lisamugavuse hind ja vajadus varundus- või pääsukoodide järele, samuti potentsiaalne sõltuvus teatud seadetest või teenustest.

Standardid ja suundumused: MFA on laialdaselt soovitatav turvapraktika. Populaarsed lahendused hõlmavad WebAuthn/FIDO2, TOTP/HOTP ning PKI-põhiseid lahendusi; phishing-vastaseid lahendusi rõhutatakse. Juhised nagu NIST SP 800-63B annavad nõu tugevaimate faktormite valiku ja pääsukontrolli korraldamise kohta.

Riiklik kontekst: Eestis kasutatakse riigi digitaalseid identiteete, mis sageli hõlmavad mitmefaktorilist kontrolli, näiteks riistvaraseadme ja PIN-koodi kombinatsiooni ning vajadusel täiendavaid kaitsemeetmeid.