makromolekúl

Makromolekul ehk makromolekulaarne ühend on keemiline ühend, mille molekulmass on märkimisväärselt suur. Ta koosneb tavaliselt pikkadest korduvatest üksustest ehk monomeeridest, mis on ühendatud polümerisatsiooni teel. Monomeerid võivad liituda järjestikku, moodustades lineaarse, hargnenud või ristsidetud molekuli ning suurendades oluliselt molekuli suurust.

Makromolekulid jagunevad peamiselt kahte suurde rühma: looduslikud (biopolümeerid) ja sünteetilised makromolekulid. Looduslikud biopolümeerid hõlmavad valke (proteiinid), nukleiinhappeid (DNA ja RNA) ning polisahhariide (nt tärklis ja tselluloos). Sünteetilised makromolekulid on tehislikud polümeerid, mida kasutatakse materjaliteaduses ja tööstuses, näiteks polüetüleen, polüvinüülkloriid (PVC), polüstüreen ja polüpropüleen.

Makromolekulide struktuur võib olla lineaarne, hargnenud või ristsidetud. Selle arhitektuuri ja monomeeride järjestuse tulemusena määratakse molekuli mehhaanilised ja termilised omadused, näit. kõvadus, tihedus, sulamiskõlblus ja külmataluvus. Makromolekulide omadused võivad olla nii väga jäigad kui elastsed ning need võivad olla mitmekordselt funktsionaalsed.

Makromolekulid on oluline teema nii bioloogias kui ka materjaliteaduses: looduslikud makromolekulid moodustavad organismide struktuuri ja funktsiooni ning reguleerivad bioloogilisi protsesse; sünteetilised polümeerid pakuvad materjale, plastifitseerijaid, kiudusid, komponente ja meditsiinilisi rakendusi.