mõistmine

Mõistmine on kognitiivne võime tabada teabe, mõistete või olukordade tähendust, tähenduste koostoimet ning nende vahelisi seoseid. See põhineb teabe töötlemisel, varasema teadmise kasutamisel ning mõtlemisprotsessidel, nagu hindamine ja järeldamine. Mõistmine kujuneb tavaliselt vastuseks selle teadvustatud või osaliselt teadvustatud tähenduste omandamisele ja nende seoste loomisele.

Mõistmise allikaks on mõistetavus ja kontekst. Sõna mõistmine tuleneb verbist mõistma ning on tihedalt seotud mõistuse ning teadmiste töötlemisega. Keelelises kasutuses eristatakse mõistmist ja arusaamist: mõistmine viitab sageli loogilisele või kontsentsiaalsele haaramisele, samas kui arusaamine võib olla laiem, hõlmates ka praktilist või intuitiivset tajumist.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad haridust, psühholoogiat, filosoofiat ja keeleteadust. Hariduses käsitletakse mõistmist sageli kui teksti või ülesande sügavama tähenduse mõistmist ning teadmiste sidumist uue kontekstiga. Psühholoogias ja kognitiivses teaduses uuritakse mõistmise aluseks olevaid protsesse, nagu tajumine, mälestused, keel ja semantiline integreerimine. Filosoofias tegeletakse mõistmise olemuse ja põhjenduste kriitilise hinnangu küsimustega, sealhulgas hermeneutikas ja epistemoloogias.

Praktilises suhtluses on mõistmine ühise keele ja tähenduste loomise alus; arusaamatused võivad tekkida, kui erinevad osapooled ei jaga samu tõlgendusi. Mõistmise roll on seega nii õppimises kui ka suhtluses keskne.