lõimimisel

Lõimimisel tähendab tekstiilide loomist lõimede ja ahelate ristumise kaudu. See on üks vanimaid tootmismeetodeid ning ühendab praktilise kasutusväärtuse ja esteetilise väljenduse: lõimest saab riideid, tekke, vaipu ning erinevaid tekstiilkunstiteoseid. Lõimimisel viidatakse nii traditsioonilistele kui ka kaasaegsetele meetoditele, mis kasutavad erinevaid tööriistu ja tehnikat.

Alates antiikajast on lõimimine levinud paljudes kultuurides ning olnud oluline tava erinevates kogukondades. Eestis on lõimimine osa rahvapärandist: musterid ja tehnikad on edasi antud põlvest põlve ning see on levinud rahvusliku käsitöö traditsioonide hulgas.

Protsess hõlmab ahelate ettevalmistamist, lõimide paigutamist ja kudumist. Erinevad kudumistruktuurid võimaldavad erinevaid tekstuuri ja mustreid, alates lihtsast kudumisest kuni keerukamate dekoratiivsete ja gobeläänilaadsete lõimimisteni. Lõimimisel kasutatakse sageli looduslikke kiude nagu lina, vill ja puuvill, kuid kaasaegsetes töödes on levinud ka sünteetilised kiud. Tööriistadena võivad kasutada olema nii traditsioonilised käsitööriistad kui ka lõimimasinaid.

Kaasaegses kontekstis on lõimimine nii kunstiline kui tehniline oskus. Disainerid ja kunstnikud kasutavad lõimimist tekstiilide, vaipade ja seinakatete loomisel, sageli ühendades vanu traditsioone ja kaasaegset esteetikat. Hariduses ja kultuuripärandi säilitamises on see oluline osa käsitöökoolidest, töötoast ning kogukondade tegevustest.