lõhkelaengud

Lõhkelaengud on keemilised ained või seosed, mis suudavad lõhkeva reaktsiooni käigus vabaneda suures hulgas gaase ja energiat. Need on olulised nii sõjalistes kui ka tsiviilalastes rakendustes, näiteks ehituses, meditsiinis ja teaduses.

Lõhkelaengud koosnevad tavaliselt kolmetüüpi komponendidest: lõhkeainest, initiaatorist ja mõnikord stabilisaatorist. Lõhkeaine on aine, mis suudab spontaanselt või välise stimuliga (näiteks tule, sokk, elektriline impuls) lõhkeva reaktsiooni algatada. Tuntumad lõhkeained on trotil, TNT, nitroglytseriin ja pentaeritriitoltriinitraat (PETN). Initiaatorid, näiteks fulmiin, on väga herkad ained, mis suudavad algatada lõhkeainete reaktsiooni. Stabilisaatorid on lisandid, mis vähendavad lõhkeainete herkust ja pikenavad nende säilitusperioodi.

Lõhkeva reaktsiooni käigus muunduvad lõhkeained kiiresti ühenditest, mis sisaldavad palju gaase (näiteks süsinikmonoksidi, vesinikoksiidi ja lämmastikgaasi), mis tekitavad suurt rõhu ja temperatuuri tõusu. See põhjustab eksplosiivsete laine ja energiat, mis levivad ümberkõlbulikult.

Lõhkelaengud jagunevad kahe peamiseks klassiks: aluslõhkeained ja plastiilseteks lõhkeaineteks. Aluslõhkeained, nagu trotil, on kristallilised ja väga puhtad, kuid neil on madalam energiatase. Plastiilseteks lõhkeaineteks, näiteks C-4, on viskoosse konsistentsiga seosed, mis on lihtsamad kasutada ja adapteerida erinevatele rakendustele.

Kasutamine on tihti reguleeritud ja kontrollitud, sest lõhkelaengud võivad olla ohtlikud ja neid võib kasutada kahjulikult. Neid kasutatakse näiteks sõjalistes rakettides, pommitistes, mineerides, ehituses (näiteks betooni purustamisel) ja meditsiinis (näiteks uurimistes ja kirurgias).